A:"Olla või...või...võileib?"
B:"Võileib?!! Kas olemisele alternatiiv
see olla võib?"
"Võib, kui olla vaid viiv."
"Isegi kui olla vaid viiv,
siis pole see olemisele alternatiiv
vaid üks olemise vorm
võib-olla lühike ja karm,
aga ikkagi olemine."
"Kui ei meeldi, minema mine,
sest võileivad ju seni ei ole
nagu oled sina
nagu olen mina ja kust tead,
et see oleks kole?"
"Olemine on eksisteerimine,
aeg-ruumi kõigi nelja mõõtme hõivamine,
seda teeme kõik,
sina,
mina,
võileib
isegi õhk!"
"Ei tema eksistents on hoopis teine..."
"Või et nüüd on see tema,
see sinu hommikueine!"
"Sa viid jutu mujale, mu sõber
ja kuula, ma pole vaimust nõder.
Kui olla vaid hetk,
teha ajas ja ruumis retk,
võileivana,
mis õnnis tunne see olla oleks:
leivaviil, või ja vorstiviil
juustki peal olla võiks.
Tajudes kõike sel moel,
maailm on tuhandeid kordi lihtsam
kui näiteks olla koer."
"Hulluks hakkad sa minema,
ja ka vist mina, sest su metoodikas
olen hakkanud hullust nägema,
või hulluses meetodit, ei tea kas
seal on eriti vahet..."
"Vahe on vaid jalge vahel!"
"Ropud naljad sul,
mis oleks veel naljakam,
kui ropu suuga hull?
Ei tea, kuid see pole palju võikam,
kui potentsiaalne vägistaja!
Sest just see sellest kombinatsioonist sünnib,
kui liidad sellele võrrandile aja."
"Pole ma hull, pole ma retsidivist,
ning minu metoodika on üsna loogiline...vist.
Igatahes, tagasi teema juurde,
kui tuled Maailma suurde,
siis nii paljud tajuaistingud
ründavad su silmi, nina, kõrvu ja suud.
Kuid need on üks suurim vale
kuna sinu taju on ehitatud ajule,
mis on nagu sein, millel varjud
lõkkeleegi paistel veiklevad
ning hüplevad
ning isegi tõelistena tunduvad
kuid meie ajud
on loonud need projektsioonid."
"Ahaa, see arendus on mulle tuttav,
Descartes võiks sinu juttu kuuldes nutta.
Aga küsimus on,
kes see neid varje jälgib?
Homunkulus, kes on sama suur kui konn?"
"Kes teab, võib-olla ongi,
aga tõenäoliselt oledki sa see sein..."
To be continued...