Under the blood red moon

Nähes punast kuud puude kohale tõusmas teadsin ma, et ei saa rahu enne kui ma olen midagi teinud. Seda reaktsiooni edendasid ainult leegid naabri aiast. Kummaline on taas siia midagi kirjutada, aga see on küllap parem, kui minu muud mõtted.

Ma pakun, et see on seotud sellega, et ma sain täna kokku ühe sõbraga, kellega sai juttu aetud - elust ja muust sellisest. Ka minevikust. Ning mulle alati meenub siis, kes ma olen ja miks ma olen selline nagu ma olen ning see paneb mul midagi kihelema närvides ja sügaval roomaja ajus. Ning nüüd see kuu.

Aga räägime siis millestki. Sa ju raiskad oma aega, et seda lugeda ning ma peaks siis seda kuidagi tasustama. Aga millest ma rääkida oskan? Teadusest? Jukstaglomerulaarrakkude rollist reniin-aldosteroon-angiotensiini süsteemis? - Jah, see oli kõige keerulisem asi, mis pähe tuli hetkel. Uudistest? Mitu inimest on taas õhkulennanud? Kas Gaddafi/Carlos Santana on juba võimult kukutatud? Kellel on hemorroidid ja kellel süüfilis? Filosoofiast? Mida sa arvad reduktiivsest materjalismist? Mulle päris meeldib ja isegi funktsionalism tundub lihtsalt selle inimvaimule vastuvõtlikum edasiarendus. Kui te ei usu mind, siis võtke mõned antidepressandid - it's all chemistry and physics.

Räägime siis minu suvepuhkusest.
Parem ärge rääkigem minu suvepuhkusest, sest sellist asja pole. 4.juuli sain vabaks koolist lihtsalt selleks, et oleks muudeks orjusteks rohkem aega.

Üks huvitav kogemus oli.

Kui ma Valaste joa alla läksin. Ülevalt vaatamine on turistide värk. Huvitav, et vesi, mis kukub 2 km kõrguselt ei maandu pooltki nii karmilt kui vesi, mis kukub 50 m kõrgemalt. Ma mõtlesin, et kuidas võis end tunda esimene korilane/kalur/kesiganes, kes seal rannas ekseledes tegi väikse pöörde et järgida mingit oja, eksles läbi džungli laadse tihendiku, kohtas tee peal igasuguseid taimi ja loomi, näiteks õlle ja plastikupurgid, ning jõudis lõpuks joa juurde. See 50m on alt vaadates oluliselt võimsam vaatepilt, kui ülevalt alla. Rannas mediteerimine on tore, eriti, kui oled suutnud inimestest võimalikult kaugele saada.

HIljem, kui ma koju jõudsin, panin ma raadio mängima ning sealt tuli Terminaatori "Juunikuu lumi". Vahel ma mõtlen, et meile sisestatakse meedia vahendusel liiga palju emotsioone ja tahtmisi. Kõik on ühest küljest normaalne, aga teisalt kuidagi jube liigne. Kuidagi neurootiline. Mis meenutas mulle, et ma pole ammu Nietzschelt midagi lugenud...ei, ma ei usu, et ma olen übermensch, aga joa ja Terminaatori analoogiast tuletades hakkan ma seda kõike vist mõistma.

Või olen ma liiga palju aega raamatute aega taga veetnud.

Või liiga vähe õigete raamatute taga.

Sest see kõik on veel segane.

Aga hiljem viisin ma läbi genotsiidi.

Ma tapsin noori ja vanu. Naisi ja mehi. Kui kohtasin lastesõime, siis ma hoolitsesin, et mitte ükski ei pääseks, mattes nad kõik elusalt.

Teate küll Colorado mardikaid, nad on meil ühe põllu ära vallutanud ning mulle anti kindel käsk kõik vaenlased hävitada. Ning mis seal siis ikka, kummikinnas kätte ja genotsiidima. Miski ei ütle paremini "suvi kui putukate sisikond sinu kätel.

Aga jah.

Nüüd olen ma rääkinud oma elu õilsamatest ja peaaegu madalamaist hetkedest ja äkki ma saavutan oma endise vormi millalgi, aga vaevalt, sest ma pean hoopis uue vormi välja mõtlema.

Aga selle aja jooksul on kuu muutunud kollaseks ja leegid naaberaias on kustunud.



Ilusaid unenägusid selles suures tühjuses, sest mis on tegelikult see, mis vaatab välja sellest kitsast tumedast silmapilust?