...mida siia panna. Minu kirjanduse kodune töö. Jumal tänatud, et ma seda ette ei pidanud lugema.
„Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli.“
Moodne meedia on laiaulatuslikum ja võimsam kui kunagi varem ning seda peetakse seetõttu vabaduse levitajaks ja kaitsjaks, kuid sellel on ka teine külg. Tehnoloogia areng võib valedes kätes muutuda vabaduse ja terve mõistuse hoidjast selle hävitajaks, nagu on näidanud George Orwell oma hoiatavas teoses „1984“, kus on valitsused saavutanud oma alamate üle sellise võimu, et nad suudavad vajadusel moonutada inimeste kõiki tajusid. Kuigi meie ühiskond ei tundu kaugeltki selline, siis ei või me tegelikult kindlad olla kuna kaasaegne tehnoloogia areng on kordades kõrgem sellest, mis on romaanis kujutatud. Me ei saa alati kindlad olla selles, et meile ei söödeta ette valet infot kuna puhtteoreetiline Suur Vend võib hetkel meile luua illusiooni vabadusest, mis meil tegelikult puudub.
See probleem pole tegelikult uus. Seda käsitles Réne Descartes, kes alustas sellisest mõttekäigust ühendatud teaduste loomist ning jõudis välja selleni, et me ei saa olla tegelikult kindlad milleski välja arvatud selles, et me kahtleme. Kuid isegi seda võib osav manipulaator alla suruda, kasutades tehnikat, mida Orwell nimetab kaksisoimaks - võimet hoida oma teadvuses kahte täiesti vastandlikku infokildu ja samas mõlemasse pimedalt uskudes. Me kõik võime olla teadlikud sellest, et meiega manipuleeritakse ja samal ajal uskuda, et me oleme oma tegudes täiesti vabad. Sellisel juhul pole miski kindel ning isegi elementaarne algebra võib olla vaha valitsejate kätes.
Selline loogika on tegelikult ohtlik, sest paranoilisematel isikutel võib see kergesti põhjustada kalduvust oma sõrmi korduvalt üle lugeda ja soovi oma telekas korduvalt aknast välja visata. Aga kuidas me siis teeme kindlaks, et meid ei kontrolli teadlikult või alateadlikult massimeedia? Esimene oletus võiks olla siis siis, et kui valitsejatel on tarvis meie tööjõudu, meie vaimu, mida valitseda, ja inimlikust, mida nad saaksid porri tallata, et oma võimu tunnetada nagu teoses „1984“, siis me võime julgelt oletada, et meie kehaehituse ja materjaalse Maailma ehituses pole nad olulisi muudatusi teinud. „Reaalsus avaldab survet ainult igapäevaelu tarviduste kaudu; on tarvis süüa ja juua, kuskil elada ja midagi selga panna, hoiduda mürki võtmast ja ülakorruse aknast välja astumast“ Seega pole meie valitsejad meid kõiges petnud. Tõenäoliselt suudame ka teatud täpsusega meid ümbritsevas Maailmas orienteeruda ning meid mõjutavad füüsikaseadused on veel üsna ausalt meile ette laotud. Nii paljus me võime veel kindlad olla. Kõik muu võib olla pettuse või ajupesu tulemus. Kuid sel juhul jääb meil üle ainult leppida oma pimedusega poetentsiaalse reaalsuse suhtes kuna kui kellelgi peaks meie üle olema nii suur võim, siis talle vastu astuda on keerulisem, kui seda oli Winston Smith’il, sest puudub igasugune võimalus kindlaks teha, kelle vastu võitlus peaks käima.
Juba Platon aimas, et meie Maailm on tegelikult ainult varjudemäng ning et dekoratsioonide taga toimuv on kas liiga keeruline, et seda mõista või antud hetkel liiga keeruline, et sellest arusaada ning praktilistel kaalutlustel on targem seda mitte üritadagi rohkem, kui on ohutu. Nüüdsel ajal on lisanud uus tegur – võimuhullud diktaatorid, pshholoogia ja tehnoloogia. Tegelikult üks väheseid asju,mida me oma mõistuse objektiivsuse ja vabatahte puutumatuse säilitamiseks teha saame on hoida silmad lahti ning kahelda ja veelkord kahelda kõiges, sest muidu varsti võibki kaks pluss kaks võrduda viiega.
Thats it folks.
No comments:
Post a Comment