Minu jõul

Antud lugu toimus mõned aastad tagasi jõuluõhtul 24.detsembri ööl vastu 25.detsembrit. Lähemat infot ja kirjeldusi leiate FSB arhiivist failist ДЗ4566б-23о .


1.
Oli jõuluõhtu ja kõik nii rahulik näis.
kuid keegi majas hiirvaikselt käis...

Maja oli tõesti vaikne kui välja arvatud Väike-Egoni (mitte kuidagi suguluses või seotud selle blogi pidajaga) oigamine. Ta oli juba mitmendat tundi unetu kuna oli jõulusöögiga natukene liiga hoogu läinud ning tal oli selline tunne, et toit, mis ta oli ära söönud, muudkui kasvas tal kõhus ähvardades mao ja soolikad lõhestada tuues endaga kaasa sepsise tuues endaga kaasa trippy traumapunkti, kust pole veel keegi eluga pääsenud...oh neid jõule küll. Väike-Egon parajasti mõtles, et äkki peaks tal alles olema mõni kõhulahtisti. Vaevalt küll, sest mõni kuu tagasi oli ta kõhulahtistid segi ajanud tugevate rahustitega, mida ta tahtis alkoholiga segatult süüa nagu hommikuhelbeid. Ta sai eksitusest aru alles siis kui purk oli juba täitsa tühi. Jah, lapsed, on olemas võimalusi, mis on hullemad, kui surm...



Ühel hetkel kuulis Väike-Egon, kuidas keegi elutoas krabistab. Hiired need olla ei saanud, sest kass oli need ammu ära söönud. Kass see ka olla ei saanud, sest Väike-Egon oli ta hiljuti ära söönud. Niisiis leidis Väike-Egon, et igaksjuhuks tuleb järelekontrollida ega tema seksori polnud jälle keldrist väljapääsenud. Ühe seitsmekümneaastase kohta oli ta uskumatult agar põgenema. Hoolimata oma raskejalgsest olekust hiilis Väike-Egon vaikselt nagu kass (kes osaliselt talle hetkel kõhuvaevusi valmistas) elutuppa ning nägi, kuidas riigimetsast varastatud kuuse ees askeldas mingi paks mölakas riietuses, mis tundus punakas/rohekas ning oli ääristatud valgega. Seljataga oli tal suur kott. Nüüd oli kõike Väike-Egonile selge.



Jällegi oli neile külla tulnud Kukruse kohalik kleptomaan Vladik, keda sõbrad tundsid hellitleva hüüdnime "Pirukameister" all, sest ta tegeles varastamise kõrvalt ka abordiarsti ja lihapiruka meistrina. Väike-Egon teadis, et Vladik on karm vastane, kui asi läheb lähivõitluseks, kuid ta ei tahtnud ka selle õhtu ainsast lõbustusest loobuda nii et ta hiilis kööki ja leidis sealt korraliku leivalõikamise noa. Olles pool minutit noatera läiget kuuvalguses imetlenud, hiilis Väike-Egon tagasi elutuppa läbiviima seda, mida ta ise nimetas "looduslikuks valikuks a la Lil'E".



Oo kui vaikselt Väike-Egon hiilis, vältides igat kriuksuvat ohta põrandal. Ta oli juba peaaegu Vladiku seljataga, nuga tõstetud, kui ta märkas, et varga kott liigutab end. Enne kui oli liiga hilja pööras varas end ümber ja surus kinnastatud käega Väike-Egoni suule keemiliselt, veidi magusalt, lõhnava kaltsu ja teise tema kuklale. Samas hüppas kotist mingi väike kogu välja ning kibe kähku väänas Väike-Egoni käest noa enne kui see oleks jõudnud kaltsu hoidva käe maha lõigata või käeomanikule ribidesse susata. Ning nii kadus Väike-Egon teadvusetuse lainetesse mõtiskledes: "Jõumees? Ei...tema ei helendanud...jõuluvana siis?"



2.

Väike-Egon avas silmad ning talle vaatasid vastu trellid. Ta oli mingis väiksest kivist kongis, tema pea lõhkus nii julmalt, et see varjutas ülejäänud keha valud ning tal puudusid igausgused mälestused sellest, kuidas ta oli sinna sattunud.
"Oh fakkk. Mitte jälle...."
Väike-Egon otsustas, et kõige kindlam variant on esialgu pikali jääda ning teha nägu, et tal pea julmalt valutab ja et ta midagi ei mäleta ning et ta oli vabatahtlikult oma põie sisu oma pükstesse vallandanud. Kõige tähtsam oma väärikust säilitada ikkagi. Seal lamades kuulis ta oigamist ja sosistamist naaberkongidest. Ei kulunudki kaua aega kuni tema strateegia töötas ning kongi ukse taha ilmus ei keegi teine, kui Jõuluvana isiklikult, kaasas hulk päkapikke.
Nüüd, lapsed, kui kedagi huvitab, kuidas Jõuluvana välja näeb, siis siit saate vastuse. Üldmulje on üsna sarnane sellele, mida te näete Coca-Cola©@® reklaamidest. Kuid üldmuljega see kõik ka lõppeb. Punakalt hõõguvad silmad, meta-tarbija hambad, lillakas nina ning habemes, mille juured on ilmselgelt teist värvi kui ülejäänud karvad, on selgelt näha viimase söögikorra jäänused. Päkapikud kannavad valget kamo-kostüümi, mingiteid habemeid neil polnud.


"Ho-ho-ho, see siin on eriti ettevõtlik. Üritas mind surnuks susata, sellist asja näeb viimasel ajal harva, enamik üritab ikka maamiinide ja muu sellisega. Õnneks oli mul päkapikk Korgijook kaasas.Temast saab hea jõulusöök. Hoidke teda kinni," sõnab Jõulumees rõõmsal toonil ning neli päkapikku jooksevad tema kõrvalt Väike-Egoni juurde ning hoiavad teda kinni kuni Jõuluvana annab talle paar hoopi saapaga üsna isiklikku kohta. Kui Jõulumees ja tema saatkond on lahkunud jääb Väike-Egon põrandale lamama ja tänama Allahi või keda-iganes, et ta niikuinii ei tahtnud lapsi.

3.


"Pssst, Pikk Inimene! Ei, natukene allapoole!"

Väike-Egon äratati julmalt unistustest, kus ta sattus kaunile palmisaarele, mille pärismaalaste hulgas olid salapärasel moel surnud kõik mehed, kes jätsid oma ilusad naised üksinda... Teda ootas hulga ebameeldivam vaatepilt, kuigi päkapiku kiilas pea, mis hüples läbematusest üles-alla meenutas ühte stseeni.
"Mida..?" hakkas Väike-Egon küsima.
"Tahad väljapääseda? Tahad ellu jääda?" küsis päkapikk kiiresti.
"Eeee...ja?" vastas Väike-Egon olemata kindel milleski, sest asjad polnud seni veel väga hullusti läinud. Võrreldes selle korraga, kui ta oli pilves peaga Club Angelisse sattus ning hiljem avaliku sündsusetuse eest neonatsidega (kellega ta seal klubis kohtus) ühte kongi sattus, olid asjad lausa väga hästi läinud. Ta oli varem kuulnud igasugustest olukordadest, kus vang aidatakse põgenema lihtsalt selleks, et talle kuul selga kihutada lihtsalt selleks, et vanglaametnikud saaksid mõned oma vaesunud sugulased panna vanglasse elama, kus saab kolm korda päevas süüa, dušši all käia ning huvitavate inimestega suhelda. "Ega sul vaesunud nõbusid või õdesid-vendi pole," küsis Väike-Egon igaks juhuks kiiresti.
"Tule siis kähku...mida?! Opakas, tule nüüd," ütles päkapikk kiiresti ning avas ukse ja lisas, "ma olen tšuutšutsut õppinud. Kui sa midagi põgeneda üritad või minu kasvule kuidagi naljakalt viitad, siis võid oma munadega hüvasti jätta!"
"Väike mure. Juba jätsin hüvasti."

Väike-Egon juhatati kiiresti läbi maa-aluse tunneli süsteemi. Oma teekonnal ei näinud nad kedagi teist välja arvatud umbes sadat päkapikku, kes kandsid kotte, mis olid kahtlaselt inimese kujulised, või tegid mitmeid töid, mis on vajalikud salapärases maa-aluses tunnelisüsteemis nagu tõrvikute põlemashoidmine, väljapääsusiltide paigaldamine ja ümbertõstmine valedesse kohtadesse ning põrandate puhastamine ning stalaktiitide ja stalaktmiitide poleerimine. Kõik kohatud päkapikud pöörasid mingil põhjusel pilgu ära.

Lõpuks jõudsid Väike-Egon ja päkapikk mingisse keldriruumi, mis oli kehvalt valgustatud nii, et Väike-Egon jäi keset valguse sõõri. Tema ees seisid pimeduses poolringis päkapikud. Keskmine astus ette: "Nii lõpuks on meie hulka jõudnud Väljavalitu!"
Väike-Egon nagu alati sattus natukene hoogu: "Mina?"
"Jah, sina. Sa oled Saatuse enda poolt ära märgitud, kui ainus inimene, kes on piisavalt julge , et vabastada Maailm ja Kääbikute sugu kurjuse ahelatest! Samuti oled sa piisavalt loll, et seda teha."
Kuna selles lauses oli rohkem kui üks info-kild tabas Väike-Egonit akuutne disorientatsioon sotsiaalses ja visuaal-spatsiaalses ruumis toimuvate kausaal-resultaarsete fenomenide suhtes, mida ta väljendas vägagi sobivalt : "Ähh?"
"Olgu pikk inimene, las ma räägin sulle kiiresti meie loo," sõnas jutustaja päkapikk ning pöördus kõrval seisva isendi poole, kes tundus, pidevalt nihelevat, "seltsimees Liputaja, palju meil aega on?" "T miinus viisteist minutit." "Rodžer. Alustame kakstuhat kakssada viis täpselt, seni ma viin läbi motpumpi." "Delta 5. Sain viiele. Affirmative." Nüüd pöördus päkapikk Väike-Egoni poole: "Oli aeg, kui inimrass ja meie eellased Kääbikud elasid harmoonias...võinoh me natukene ekspluateerisime teid, kuid see oli ka aus kuna te polnud juba siis oluliselt erinevad primaatidest, kellest te arenesite, kuid see on hoopis teine lugu. Igatahes meie lugu on üsna sarnane sellele, mida näeb 17 Oscarit võitnud triloogias "Sõrmuste Isand". Ainuke erinevus on selles, et pikk habemega mölakas, kes kannab filmis Gandalfi nime, esines juba siis vahel Santa Nicholase nime all - seda küll enamasti, prostituutidega omavahel olles, kuid ikkagi. Gandalf släsh S. Nicholas tappis Frodo üsna varakult ning võttis tema sõrmuse endale ning orjastas kogu Kääbikla, kuid ajapikku sai tal meist kõrini ning ta tahtis inimestega rohkem semmida. Ta on alati natukene häbelik olnud nii, et ta otsustas, et ei hakka otseselt inimesi valitsema vaid lõbusam on lasta neil omavahel kakelda ning jääda nii öelda kardinate taha. Ta on alati olnud väheke vojeur, ma usun, et ta vaatab aeg-ajalt pealt, kui me prouaga saunas käime... Ta sunnib meid seda sama tegema ning talle ettekandma, mida me näeme kardinate tagant piiludes. Vahel me peame inimesi julgustama nende tegudes viies neile kommi või liibidot turgutavaid narkootikume ning seda filmima. Igatahes nüüd on ta hakkanud erinevate riikide vahel luureinfot vahendama ning esimest korda peale inkvisitsiooni on tal nii lõbus, et me leidsime endale vaba momendi, et ta kukutada. Me saame talle otsa peale teha vaid siis, kui ta meie kontrollimisele ei keskendu. Ning ka siis on tal palgatud lihasööjajänkud, kellele ta maksab metaamfetamiinis. Nii et meil on tarvis sind, oo Väljavalitu, sest sind ta ei suuda kontrollida. Ning näed, siin on sulle meie esivanematelt pärit...ee...võlumõõk."

Päkapikk viskas Väike-Egoni ette midagi, mis nägi välja nagu otsast teritatud metallipulk, kuid kui võlumõõk, siis võlumõõk. Ei saa ju ringi käia ning kahelda kõiges, mida sulle ütlevad lühikesed võõrad, kelle nägu sa ei näe. Väike-Egon lausa tundis esivanemate maagiat, mis selles surises...see võis ka lihtsalt kare rooste olla, mis kandis endas teetanust, aga miks ka mitte maagia.

Väike-Egon oli hingetu: "Jah! Õigluse, Jumalate ja Armastuse nimel ma võtan vastu selle ülla missiooni ning vabastan pä...see tähendab kääbikud ja inimkonna kurjuse türannia ahelate alt käest eee...selle mõõga ja oma hinge puhtusega."

Päkapikk tegi häälitsuse, mis meenutas nuuskamist ning ütles veidi vappudes: "Noo see ja meil on natukene PCP-d, ka kui sa soovid."
Väike-Egon tegi uhke liigutuse: "Ei, narkootikumid on nõrkadele...pluss peetseepee paneb mul pea mingil põhjusel valutama suht rõvedalt ja paneb kõhus keerama. Eelmine kord ma oksendasin pool klassiruumi täis, kui ma sellega eksamit läksin tegema."
Päka...seetähendab kääbik vaatas oma kaaslaste poole ning tegi käega oimukoha juures mingi liigutuse ning kähvatas: "Seltsimees Liputaja, kuidas olukord on?"
Seltsimees Liputaja tõmbas seljasirgu: "T miinus kaks. Objekt pluss kümme tšarliet lähenevad FLASMO-s. Delta 6 ja Kusik on oma positsioonidel." "Selge, mehed, kääbikud, Idioot asugem positsioonidele!" hüüdis nähtavasti juht-kääbik (jah, Väike-Egon sai sellest alles nüüd aru).

Väike-Egon viidi mingi ukse juurde. Oli selge, et selle taga on õu, kuna tuul puhus sellest läbi. Temaga kaasa tulnud kääbik tutvustas end: "Tere, minu nimi on seltsimees Doktor. Plaan on selline, et kohe-kohe maandub objekt koos mõne ihukaitsjaga. Me laseme sel hetkel häiret, et on põgenenud ohtlik vang ja tal on liiga hilja põgeneda. Siin tuled mängu sina. Sa lähed välja jza astud talle vastu. Ta on selleks hetkeks oma lihasööjadjänkud enda kõrvale kokkukogunud, kuid nad on saanud ainult parimate eriüksuste väljaõppe, relvastatud kõrgtehnoloogiaga ning täistopitud kõrgklassi stimulante ja kohalikke tuimasteid, mille tõttu nad ei tunne üldse valu. Sul ei tohiks olla mingeid probleeme nende maha nottimisega oma...eee...pulgaga?"
"Minu pool on õiglus ja armastus!" vaidles Väike-Egon vastu.
"Jah, seda küll...kindel, et sa PCP-d ei soovi, see on tõenäoliselt ainuke kord, kui mõni lühike isik seda sulle tasuta pakub. Isegi mu ema keeldub mulle oma varudest andmast," sõnas Doktor.
"Tead, kui sa juba pakud..." hakkas Väike-Egon ütlema. Korraga kostis hüüe: "T!" Tööle hakkas tuletõrje sireeniga sarnane alarm.
"Liiga hilja!" hüüdis Doktor, lõi saapaga ukse lahti ning lükkas Väike-Egoni välja lumetormi kätte.

4.

Jep, sama kindlalt, kui Hiinas on ilmselge puudus kondoomidest, seisis väljas Jõuluvana A.K.A. Santa A.K.A. Gandalf A.K.A.Secksychick18yr@hotmail.com. Samasugune nagu ta enne oli ainult, et seekord polnud ta ümbritsetud kääbikutest vaid lihasööjajänkudest, kes olid tegelikult USA valitsuse poolt modifitseeritud variant lihavõttejänkudest. Kui te tahate teada, mis lihavõttetibudest tehti guugeldage "Stealth".

Väike-Egon komberdas läbi lume hoides ees oma võlumõõka ning karjus: "Valguse ja Headuse nimel ma käsin sul kaduda pimeduse olend! Avadra dabra...või kuidas see oligi...Exodeus! Juhmistu! Juhmistu!"
Jõuluvana naeris, tegi kiire käeliigutuse ning hallid kujud tema kõrvalt kadusid korraks lihtsalt selleks, et välja ilmuda otse Väike-Egoni ees ning ta seejärel maha suruda. Lähedalt meenutasid need elukad üsnagi tüüpilisi küülikuid ainult, et kõrvad olid madalaks pügatud, seljas oli kuulikindelvest, silmad olid nagu punased tõllarattad ning terasküüntega käppade vahel väike MP-7. Väike-Egon oli alati endale sellist jõuludeks tahtnud.

Jõuluvana tuli tema poole poolhingetuna naerdes.

"KAS SA KA TEAD, KELLEGA SA JAMAD?" hüüdis Jõuluvana häälel, mis meenutas klubimuusikat, kuna seda samuti oli rohkem tunda kopsudes, kui et kuulda ning otsustas tsiteerida filmiklassikuid, "KUI SA SEKSID MINUGA, SEKSID SA PARIMATEGA."

Väike-Egonile tundus hetkeks, et isegi Bunnyswehri liikmetel tekkis tahtmine facepalm'ida. Kuid siis hakkas Jõuluvana uuesti rääkima: "VAATA SIIA!" Ta liigutas õhus kätt ning kirjutas sinna põlevate tähtedega Ariali fondis suurusega 512: SANTA.

Ta köhis natukene, küllap külmas õhus karjumine polnud nii hea mõte ning ütles natukene normaalsemal häälel: "Aga see pole veel kõik!" Maagilisel moel liikus 'N' sõna lõppu.

Väike-Egon, kes jättis lugemise maha peale seda, kui raamatukogus enam uusi "Miki-Hiire" koomikseid ei käinud ning selle asemel tulid mingid pamflettid, mis rääkisid suitsetamise väidetavast kahjulikusest, veeris kokku: ""Sa tan"....mida see siis minu kohta ütleb? Päevitunud?"

Nüüd oli Jõuluvana kord ahastada ning ta lükkas sõnapooled kokku. Väike-Egon karjus: "EEEEEEEEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIII!" Nüüd oli kõik selge.

"Jah, Väike-Mölakas. Ma annan sulle nüüd valida. Tule pimeduse poolele, meil on kanepiküpsiseid ja moonipiima!"

"EI IIAL!" hakkas Väike-Egon ütlema, kuid lõpetas: "Või kanep sa ütled..."
Korraga kostis terav kärgatus ning Jõuluvana A.K.A. Santa A.K.A. Gandalf A.K.A.Secksychick18yr@hotmail.comA.K.A Saatan taarus natukene edasi ja tagasi ning varises kokku võimsa oigega, millele järgnes peaaegu maadvärisemapanev müts. Sellele järgnesid mitmed teised lasud, mille tagajärjel lihasööjajänkud vajusid kokku ükshaaval. Mõned jooksid laiali, kuid kuna nad olid avaral maal oli neid lihtne ükshaaval maha võtta.

Väike-Egon istus lumes, silmad suured ja ta ei suutnud uskuda, mis oli just juhtunud. Temast jooksis mööda grupp kääbikuid, kes peatusid Jõuluvana ehk Saatana surnukeha ees ning hakkasid rõõmutantsu tantsima. See kahjuks meenutas liigagi Lady Gaga ja Madonna tantsuliigutuste segu, mistõttu tekitas see Väike-Egonile psüühilise trauma, mille tõttu ta oli määratud veel mitu aastat peale seda veetma öid ärkvel ning maniakaal-depressiivsete hoogude aegu seinte sisse auke taguma. Õnneks tuli Väike-Egonit päästma kääbik, kelles ta tundis ära kääbikute endise eeskõneleja.

"Ohh, sa oled elus....väga hea, väga hea..." sõnas ta üllatunult
"Kas nüüd kurjus Maailmast hävitatud?" küsis Väike-Egon õhinal.
"Jah...täpselt nii, sa olid tubli. Jäid isegi ellu," sõnas ta ning aitas Väike-Egoni püsti.
"Kas tema kurjuse tõrjus minu vanemate armastus, mis nad minusse investeerisid ja Headuse oreool, mis minu kohal hõljus?"
"Eih," sõnas alfa-kääbik ning näitas ühele oma kamraadile, kes hoidis käes vintpüssi, "see oli seltsimees Liputaja ning tema .50 kaliibriline karabiin M95. Sa ei taha teada, kui raske seda siia saada oli. Aga peaaegu, lapseke."

Alfa-kääbik juhatas Väike-Egoni tagasi sisse uksest, kust ta oli välja tõugatud ning mööda mingit maa-alust tunnelit. Nüüd olid kääbikud hoopis töisemaks muutunud. Mõned käisid kolonnis edasi-tagasi üritades marsisammu selgeks saada. Mõned kandsid mingeid kaste. Üks tiim, mis üritas mingit valvelseisangut võtta, pillas kogemata maha suure kasti kirjaga PГО. Sealt veeresid välja väiksed käsigranaadid. Väike-Egon kummardas ja korjas ühe üles. Krobeline granaat tundus kummaliselt raske arvestades seda kui väike see oli. Ta küsis: "Miks teil need on?"
Alfa-kääbik vaatas teda peaaegu haletsusega ning ütles: "Niisama, leidsime keldrist. Kunagi ei tea, kui võib vaja minna. Tule nüüd! me peame su koju viima. Sa võid selle endale jätta, kui tahad."
"Aga mida te nüüd edasi teete?"
"Usu mind, te pikad inimesed saate varsti teada ja siis pole ka sellest granaadist teile kasu. aga tule nüüd!"
Väike-Egon rõõmustas, sest ta oli alati mõnda sellist endale soovinud ning nad läksid edasi kuni jõudsid mingi kamba juurde. Alfa-kääbik ütles: "Seltsimees Korgijook tule siia, sa vist tunned seda noormeest juba. Ta tuleb koju viia."
Selle peale regaeeris kääbik, kellel oli kahtlaselt madal hääl ning suured mustad prillid. "Ahjaa, tead ma üritan noormehi vältida, samas vahel pole valida ning mõned on nii pimedas sarnased naistele vahel." Ta limpsis huuli närviliselt ning lähenes Väike-Egonile aeglaselt.
"No tere, tere. Sa oled siinkandis uus või?"
"Eem...vist jah.."
Korgijoogi häälest oli kuulda peaaegu nurruvat tooni: "Jaaa...luba ma teen sulle ühe joogi siis välja. Tead küll tutvumise eesmärgil."
"Eee...okei, kui see aitab mul kiiremini koju jõuda."
"Baarmen, üks Mohhito palun. Räägi nüüd endast ka natukene. Mis su hobid on..." jätkas Korgijook väga libedalt.
Väike-Egon vaatas ringi juhuks, kui kuskilt peakski välja ilmuma baarmen Mohhitoga.
Korraga ütles seltsimees Korgijook: "Tee mulle teene, ütle, kas see kalts lõhnab kloroformi järgi või mitte, ma ei saa aru."
"Okei, miks ka mitte, ma peaks ju praeguseks juba teadma...."
Väike-Egon vajus teadvusetusse mõeldes, et millal see jook juba tuleb...

....ning ärkas üles kodus. Peavalu summutas valu ülejäänud kehas ning mingil põhjusel oli tal padja all granaat.

"Ohh fakk. Mitte jälle..."