Elu, kas sa oled või sul on?

Kursavend hiljuti ütles, et ta on elu vahetanud farmaatsia vastu. See pani mind mõtlema.

Kui tema - suhteliselt sotsiaalne inimene - leiab, et ta vahetas oma elu farmaatsia vastu, mis siis veel minuga saab.

Mis tehtest me siin nüüd räägimegi? Korrutamisest/jagamisest või liitmisest/lahutamisest? Sest, kui tema jõudis nulli, siis peaksin mina, kellel nähtavasti elu kui sellist pole kunagi olnud, olema miinustes. Ning kui nii, kuidas see välja näeb ja kas sellest absoluutväärtust saab võtta?

Mis on see "elu" millest inimesed kogu aeg räägivad? Miks mu kursavend arvab, et ta on selle kaotanud ja miks ma arvan, et mul pole seda kunagi olnudki. Miks see puudub noliferitel ja kellel see siis olemas olema peaks....

Nähtavasti on see miski, mida omatakse mitte ei olda, sest kuigi surnud inimeste puhul ei räägita sellest, et neil oleks elu, ei räägita ka kõigi elusate inimeste puhul sellest. Samas ei räägita, et elusast inimest, kellel 'pole elu', et tal 'on surm'.

Kuigi elu on miski, mida omatakse, ei saa seda kuskilt osta, mis siis et selle alaseid soovitusi on tehtud hulga. Ma pole ka kuulnud, et keegi sellega hakkama oleks saanud (Te teate kedagi?). Kuid tundub, et tegemist on millegiga, mis on üsna sarnane tervisele selles osas, et kuigi sa ei pea olema rikas, et seda omada (vaestel on seda vahel harva rohkem), siis raha ei tule üldse kahjuks selle omamisel vaid pigem vastupidi. Things don't look up for me.

Jätame definitsiooni korraks kõrvale ja mõtleme, kas see on üldse hea? Sõpruse puiestee laul ütleb, et ka vaksali peldikus end surnuks süstimine võib olla ka elu. Ma mõnevõrra kahtlen, et see päris vastab meie otsingute eesmärgile, kuid olgu. Kui nii vaadata, siis mu kursavend võis teha isegi kasudega tehingu. Või kas tegi? Minu toanaabril tundub veel vähem elu olevat, kui mul (veel rohkem miinustes?) ja ta ei tundu üldse õnnetu.

Aga filosoofiline pull (lehm?) kõrvale jättes - üldine kokkulepe seisneb selles, et tegemist on mingi sotsiaalse suhtluse hulgaga, mida inimene saab mingi aja jooksul (kuigi peab ütlema, et massihaudades on inimestel rohkem 'elu' kui kogu nende kogu elu jooksul, sest nii palju inimlikku kontakti kuskilt leiab...). Kui sa käid korra füüsilise elu jooksul peol, siis see veel ei anna sulle 'elu'. Eriti kui sa lahkud enne seda kui see tüüp, kes kõige rohkem joob, särgi seljast kisub ja karaoket laulma läheb. Valesti ja valjusti. Aga kui sul on samal ajal tuttavate ja heade sõprade ringkond, kellega sa aktiivselt ja pidevalt suhtled? Aga kui sa oled nii öelda "terminally single"? Või kui sul on just kõrval sinu elu armastus, kellega sa istud kõik õhtud toas ning käite väljas vaid poes ning kogu väljaspoolne suhtlemine on poemüüjatega, kui sa vastad "Ei" nende küsimusele "Kas teil kliendi/aitähhhhhhh kaart on?". Aga kui sul on olemas kõik, mida sul vaja peaks minema olema enda arust sinu väikses mullis? Aga kas sul on elu, kui sul on sõbrad, tuttavad, peod, armastus ja muu vajalik, kuid sa ei tunne, et see on see, mis teeks sind täielikuks?

Kõik need võimalikud eksisteerimise vormid. Kus siin see elu on?

...hüüdis ta interneti lõpututesse sügavustesse ning läks koduseid töid tegema...